Enda olemuse vastu ei saa. Kui oled ikka pigem sissepoole vaatava ja kontemplatiivse loomuga, loodusest jõudu, energiat, rahu ja enesekindlust ammutav inimene, siis varem või hiljem avaldub see ka sinu loomingus. Nii on ka minu maalide põhimodelliks ikka loodus oma majesteetlikus ilus, võimsuses, tarkuses ja ökonoomsuses. Ma väga hoolin loodusest ja kuigi Eestis võib veel kohata puhast ja metsikut maastikku, hingekosutavat ja iidset metsa ning meeldivalt inimtühje mererandu, siis ometi on looduskeskkonna olukord maailmas aina hapramas seisus. Arvan, et olukorras, kus linnastumine aina hoogustub ja linnainimene võõrandub üha enam loodusest, ei ole ükski loodusest armastuse ja austusega kõnelev kunstiteos üleliigne.
Käesoleva näitusega toon teie ette oma väiksed, vaiksed ja intiimsed talvemaastikud.
Lisainfot leiate kodulehelt www.keiukuresaar.com
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
Käesoleva näitusega toon teie ette oma väiksed, vaiksed ja intiimsed talvemaastikud.
Lisainfot leiate kodulehelt www.keiukuresaar.com
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,
|
****************************************
|
*************Autor VIRVE KIRIKAL räägib lumeskulptuuride sündimisloo ******* **********************
Kõik need lumekujud-skulptuurid, mis ma olen talvel sulailmadega ja ka kevadeti Jõelähtme jõe äärde ja Jägala-Joa tee ääres aias loonud, on improvisatsioonid minu mälupiltidest. Kujud püsisid vaid lühikest aega, mõnikord ainult mõne hetke, et siis sulada jälle veeks.
Tihti ei teadnud sedagi, mida ma kujutada tahtsin. Nii juhtuski, et mõned said oma mõtte ja tähenduse alles hiljem. 2012.a. tegin jõe äärde jaanitule jaoks kogutud oksakuhjale„ausamba“ munale (meenutus ka ERKI-s 60-ndate aastate lõpus tehtud lavakujundusest).
Jõe äärde hakkasid ilmuma kujud heliloojast, lauljatest, päikesepoisist jne.
Naine lapsega jõe ääres sündis nagu ime (Neitsi-Maarja).
Minu talvisesse õunaaeda tuli tüdruk õunakorvis õunad „Talvenauding“. Samale kohale „meil aiaäärne tänavas...“ ilmus Lydia Koidula portreebüst ja Jõelähtme jõe ääres seisatas ühel päeval „Emajõe ööbik“.
Aja jooksul olen tuletanud meelde kujudena skulptuure kunstiajaloost ja tegelasi kaasajast.
2016.a. märtsikuus oli maha sadanud veel palju lund. See oli nagu kingitus lastele, kes kasutasid seda rõõmuga lumekindluse ehitamiseks. Omalt poolt „ raiusin“ sinna veel akna. Nii avanes mul võimalus sinna aknaorva luua üks kuju. Tegin sinna inglinäoga lapsepea, mis kohe sulas. Selle asemel teise – väga kurva näoga naisekuju, mis ka hakkas kaduma. Kahju oli veel lõpetada, olin nagu sunnitud edasi jätkama. Lumi aga sulas mu käte all. Jätsin kuju rahule. Lapselapse hüüde peale, et väljas on ilus valgus, jooksin uuesti õue, et pildistada. Alles toas märkasin fotolt, et kuju oli edasi sulades saanud suure kannataja traagilise näo. Loodus oli aidanud minu tööd lõpetada.
Mõni päev hiljem, kuulates raadiot, jäi mulle kõrvu lause: „Naine, miks sa nutad?“ Korraga leidsid need kolm kuju, mis olid juba veeks saanud, ootamatu müstilise tähenduse. Oli Ülestõusmispühadeaegne nädal.
Olen veel oma aeda improviseerinud lumest Marie Underi luuletuse „Hüvastijätt“ põhjal poeedi kuju.
2017.a. Viimasel märtsipäeval sadas jälle lund. Seda jätkus ainult mõneks tunniks. Kasutasin viimast võimalust, et teha Jägala-Joale haldja kuju
Kõik need lumekujud-skulptuurid, mis ma olen talvel sulailmadega ja ka kevadeti Jõelähtme jõe äärde ja Jägala-Joa tee ääres aias loonud, on improvisatsioonid minu mälupiltidest. Kujud püsisid vaid lühikest aega, mõnikord ainult mõne hetke, et siis sulada jälle veeks.
Tihti ei teadnud sedagi, mida ma kujutada tahtsin. Nii juhtuski, et mõned said oma mõtte ja tähenduse alles hiljem. 2012.a. tegin jõe äärde jaanitule jaoks kogutud oksakuhjale„ausamba“ munale (meenutus ka ERKI-s 60-ndate aastate lõpus tehtud lavakujundusest).
Jõe äärde hakkasid ilmuma kujud heliloojast, lauljatest, päikesepoisist jne.
Naine lapsega jõe ääres sündis nagu ime (Neitsi-Maarja).
Minu talvisesse õunaaeda tuli tüdruk õunakorvis õunad „Talvenauding“. Samale kohale „meil aiaäärne tänavas...“ ilmus Lydia Koidula portreebüst ja Jõelähtme jõe ääres seisatas ühel päeval „Emajõe ööbik“.
Aja jooksul olen tuletanud meelde kujudena skulptuure kunstiajaloost ja tegelasi kaasajast.
2016.a. märtsikuus oli maha sadanud veel palju lund. See oli nagu kingitus lastele, kes kasutasid seda rõõmuga lumekindluse ehitamiseks. Omalt poolt „ raiusin“ sinna veel akna. Nii avanes mul võimalus sinna aknaorva luua üks kuju. Tegin sinna inglinäoga lapsepea, mis kohe sulas. Selle asemel teise – väga kurva näoga naisekuju, mis ka hakkas kaduma. Kahju oli veel lõpetada, olin nagu sunnitud edasi jätkama. Lumi aga sulas mu käte all. Jätsin kuju rahule. Lapselapse hüüde peale, et väljas on ilus valgus, jooksin uuesti õue, et pildistada. Alles toas märkasin fotolt, et kuju oli edasi sulades saanud suure kannataja traagilise näo. Loodus oli aidanud minu tööd lõpetada.
Mõni päev hiljem, kuulates raadiot, jäi mulle kõrvu lause: „Naine, miks sa nutad?“ Korraga leidsid need kolm kuju, mis olid juba veeks saanud, ootamatu müstilise tähenduse. Oli Ülestõusmispühadeaegne nädal.
Olen veel oma aeda improviseerinud lumest Marie Underi luuletuse „Hüvastijätt“ põhjal poeedi kuju.
2017.a. Viimasel märtsipäeval sadas jälle lund. Seda jätkus ainult mõneks tunniks. Kasutasin viimast võimalust, et teha Jägala-Joale haldja kuju
******************************************************************************************************
Mihkel Vorsmani maalide algmaterjalina on kasutatud Frantisek Staudi fotosid.
Mihkel Vorsman: "Arvan, et paljud inimesed on püüelnud või vähemalt unistanud püüdlusest saada mingil (elu)alal parimaks, saavutada täiuslikkus. Tavaliselt mõeldakse sellele nooruses, enne kui elumere lained pea kohal kokku löövad ja argipäevarutiini hoovused endaga kaasa veavad. Kindlasti on ka selliseid, kes elumeres ujuda püüavad ja üritavad kiuste täiust saavutada, aga see vajab tugevat tahet ja kindlat meelt. Laiskus, mida tihti ka mugavuseks tituleeritakse, uinutab inimese püüdlused ennast arendada.
Jaapani kultuur on kui musternäide tahtest, lojaalsusest, reeglitest ja (kultuuri) traditsioonidest. Mina imetlen inimesi, kellel on jõudu viia ellu oma soove ja unistusi
Kuna üle kõige hindan nii enda kui ka teiste puhul professionaalsust, siis sai see ka minu näituse lähtepunktiks. Ei oska arvata, kui palju eestlastest oma igapäeva töö tarbeks kodus ette valmistavad, harjutavad või oskusi lihvivad.
Mina tegin seda esimesel kolmel tööaastal, kuni tase tundus olevat võrdne parimate kaastöötajatega ja paistis, et enam kõrgemale ei saa ja ei olegi vaja - töö sai ju tehtud ka vähemaga - kohale jõudis kohale "mugavus".
Sellest tulenebki näituse teine tahk – geiko (geisha) ja maiko kui elukutse lihvimise meistrid. Juhtusin uurima selle eksootilisena tunduva elukutse tausta ja tagamaid ning olin üllatunud nii mõnegi aspekti üle. Nimelt võib geisha oma tööd teha kuni kõrge vanuseni (60-70 a ja ka enam),
niikaua, kuni ta suudab iga päev vähemalt tund aega treenida tantsu- ja muusikaoskust.
Ei kujuta ette, kui palju võib juurde õppida peale seda, kui oled millegagi tegelenud juba pool sajandit ja iga päev, aga see on vist täiuslikkuse otsingu raja lõppsiht.
Idamaistel lainetel edasi liikudes jõudsin Jaapani legendini tuhandest paberkurest. Legendi kohaselt saab see, kes voldib tuhat paberist kurge, jumalatelt ühe soovi.
Ka selle tagamõte on ju täisulikkuse saavutamine, antud näites siis origami.
Minu eriala on küll vahetunud, kuid soov saada parimaks jääb endiselt. Kui ma ükskord tuhat maali valmis saan, kas jumalad annavad ka mulle ühe soovi?"
Mihkel Vorsman: "Arvan, et paljud inimesed on püüelnud või vähemalt unistanud püüdlusest saada mingil (elu)alal parimaks, saavutada täiuslikkus. Tavaliselt mõeldakse sellele nooruses, enne kui elumere lained pea kohal kokku löövad ja argipäevarutiini hoovused endaga kaasa veavad. Kindlasti on ka selliseid, kes elumeres ujuda püüavad ja üritavad kiuste täiust saavutada, aga see vajab tugevat tahet ja kindlat meelt. Laiskus, mida tihti ka mugavuseks tituleeritakse, uinutab inimese püüdlused ennast arendada.
Jaapani kultuur on kui musternäide tahtest, lojaalsusest, reeglitest ja (kultuuri) traditsioonidest. Mina imetlen inimesi, kellel on jõudu viia ellu oma soove ja unistusi
Kuna üle kõige hindan nii enda kui ka teiste puhul professionaalsust, siis sai see ka minu näituse lähtepunktiks. Ei oska arvata, kui palju eestlastest oma igapäeva töö tarbeks kodus ette valmistavad, harjutavad või oskusi lihvivad.
Mina tegin seda esimesel kolmel tööaastal, kuni tase tundus olevat võrdne parimate kaastöötajatega ja paistis, et enam kõrgemale ei saa ja ei olegi vaja - töö sai ju tehtud ka vähemaga - kohale jõudis kohale "mugavus".
Sellest tulenebki näituse teine tahk – geiko (geisha) ja maiko kui elukutse lihvimise meistrid. Juhtusin uurima selle eksootilisena tunduva elukutse tausta ja tagamaid ning olin üllatunud nii mõnegi aspekti üle. Nimelt võib geisha oma tööd teha kuni kõrge vanuseni (60-70 a ja ka enam),
niikaua, kuni ta suudab iga päev vähemalt tund aega treenida tantsu- ja muusikaoskust.
Ei kujuta ette, kui palju võib juurde õppida peale seda, kui oled millegagi tegelenud juba pool sajandit ja iga päev, aga see on vist täiuslikkuse otsingu raja lõppsiht.
Idamaistel lainetel edasi liikudes jõudsin Jaapani legendini tuhandest paberkurest. Legendi kohaselt saab see, kes voldib tuhat paberist kurge, jumalatelt ühe soovi.
Ka selle tagamõte on ju täisulikkuse saavutamine, antud näites siis origami.
Minu eriala on küll vahetunud, kuid soov saada parimaks jääb endiselt. Kui ma ükskord tuhat maali valmis saan, kas jumalad annavad ka mulle ühe soovi?"
******************************************************************************************************
